Tervitused!

Jälle pole olnud aega üldse kirjutada ja nüüd on juba vahepeal nii palju juhtunud, et kõik ei tule enam meeldegi.

Tööga on selleks korraks kõik...käisin Coffee Beanis kokku 4 nädalat, 2 neist olid treening. See kohvik oli lihtsalt nii busy koguag, et tihti juhtus nii, et 5 tunnisel tööpäeval sain istuda vaid 10 minutit, sest selline paus on siin ette nähtud. Enamik tööpäevi viimasel kahel nädalal olidki 5,5 tundi ja 6, aga isegi see kurnas päris ära. Töö iseenesest ei olnud ju raske...teed jääkokteile ja kohvisid või oled kassas, aga see on väsitav, et sul pole aega hetkekski hinge tõmmata ja rahvast aina voolab juurde ja juurde...vahepeal oli ligi 10 jooki ekraanil reas, mis tuli kiirelt valmis teha...pingeline värk. Respect kõikidele kiirtoidu kohtades töötajatele!!!

Vahepeal käisin jälle Huntingtonis...surf, väike pidu jne. Ühel päeval käisime ka Palm Springsis...see on põhimõtteliselt linn kõrbes...väljas oli üle 100 kraadi ehk siis ligi 40 Celsiuse järgi...tuul lausa kõrvetas. Teistsugune koht, liiga kuum minu jaoks:)

Eesti majaga jätsime hüvasti 1. septembril ja kolisime viimasteks päevadeks Tarmo juurde Hollywoodi. Kõik see pakkimine ja lahkumine sealt tegi kurvaks...pisar tahtis silma tulla.
Kea on nüüdseks Tartus juba, igatsen teda ja Kertu ja Meiken seiklevad New Yorgis. Enne Kertu ja Meiku ärasõitu veetsime päeva Laguna Beachil...see on kõige ilusam rand, kus ma siin käinud olen...super ilusad kohad ja vesi on palju puhtam ja sinisem kui mujal siin olen näinud:) Tõeline paradiis. Leidsime veest paar krabi ja nägime ka muid loomi seal.

Suvi hakkab vaikselt läbi saama...2 päeva ainult LA-s jäänud ja siis sõidan Washingtoni Mariale külla...veedan seal 4 päeva ja siis Eestisse, koju:). Raske saab olema see lahkumine, sest LA on saanud nii koduseks ja siin on liiga mõnus. Ma armastan seda linna! Kuna kindlalt tuleb tagasi Eestisse minna, siis mõtlen parem headele asjadele, mis mind seal ootavad ja püüan mitte kurvastada, et pean LA-ga selleks korraks hüvasti jätma:) Eestis ootavad mind mu pere ja kõik mu kallid sõbrad, keda ma igatsen...hea Eesti toit, saun ja rahu ja vaikus veel lisaks. Need viimased 2 asja pole just eriti minulikud, aga hetkel ma tunnen, et seda just vajangi...rahu ja vaikust...puhkust pidudest. Minu jaks on otsas praegu...uskumatu aga tõsi:D Ise ka ei usu:D

Paratamatult mõtlen ikkagi ka sellele külmale Eesti ilmale ja vihmale ning sügisele, mis on alati olnud minu jaoks kõige masendavam aastaaeg üldse. Ja siis kultuurišokk, mille eest on meid hoiatatud. Ilmselt on alguses harjumatu ennast tagasi hoida inimestega vabalt suheldes jne. Siin on see nii tavaline, et suvaliste inimestega räägitakse naq vanade sõpradega, aga Eestis mõeldake, et sa oled imelik, kui kellegagi niisama rääkima hakkad...alguses oli see siingi harjumatu...aga harjus kiirelt ära ja nii meeldib mulle rohkem:) Hakkan sellest vabadusest puudust tundma. Ja klienditeenindusest ka, see on siin vist maailma parim üldse...on kindlasti ka mõni erand, aga üldiselt ei anna isegi siinseid toidupoodide kassapidajaid Eesti Maksimarketi või mis iganes poe tuimade, masendunud nägudega müüjatega võrreldagi.
Sain just kirja, mille viimane lause oli selline...“ Ei soovita Eestisse küll tulla, siin pole midagi muutund...samad hallid ilmad ja sama kuri rahvas =(“
Väga raske on niimoodi positiivseks jääda, aga ma ei anna alla:)

Varsti näeme!

L.

Sportlik nädalavahetus Huntingtonis...

Sellel nädalavahetusel algas Huntington Beachil suur riigiline U.S. Open of Surfing ja sealt ei saanud ju puududa. Reede hommikul pakkisime Keaga asjad kokku ja sõitsime HB-sse. Ilm oli sel päeval kahtlaselt pilvine, aga siiski läksime randa, Jay surfilaud kaasas. Vesi oli jääkülm, aga lauda pidi ju proovima...John ja Jeff tulid kaasa, et mind õpetada . See surfamine on ikka väga keeruline, esimesel korral on isegi niisama laual lebotades raske tasakaalu säilitada ja lisaks tuleb veel lainetest jagu saada neist pea ees läbi või siis üle sõites. Alguses tundusid need lained päris hirmuäratavalt suured, aga mõne päevaga harjub siin nendega ära:) Poisid hoidsid mul lauda kinni, et ümber ei kukuks ja siis ootasime parajat lainet, et saaksin kätte tunde, kuidas laine lauda edasi viib ja mõne aja pärast see juhtuski...sain isegi põlvili lauale, aga kauaks polnud ka seda lõbu, sest mõne hetke pärast olin vee all:D Kui nüüd päris aus olla, siis veetsin enamus ajast vee all. Kuna sel päeval oli ilm natuke jahe, vesi külm ja päike paistis vahelduva eduga, siis üle 20 minuti ei kannatanud vees ilma kalipsota olla. Läksime välja ja päevitasime niisama. Mingi hetk tuli Jeffil idee, et võiks tuua boogie boardid...need on sellised kerged väikesed lauad, mille peal saab kõhuli mööda laine harja sõita. Oiii need on viged, alguses proovisin väikeste lainetega, aga pärast läksime Keaga suuremaid jahtima. Sel päeval kaua vees ei olnud. Õhtul oli jälle pidu... Johnny maja rahvast täis ja baari minek...

Laupäeva lõuna ajal läksime jälle randa...suurema osa ajast lebotasin ja puhkasin reedest, Kea hulluke läks üksinda surfama...külma 17 kraadisesse vette bikiinides ja veel päris kaugele ka, kus juba asjalikumad laineid püüavad. Segane. Õhtul tuli ka Kertu HB-sse, läksime talle rongijaama vastu. Hiljem käisime KORRAKS baaris, sest seal ei kannatanud kainuse ja väsimuse pärast kaua olla:D Kea ja Kerts läksid veel linnapeale süüa ostma, mina randa seiklema. Sai paar korda ka politsei eest põgenetud, sest öösiti ei tohi rannas olla...vahepeal tekkis juba tunne naq oleks matrixi filmis, kui mendi kopter pea kohal tiiru tegi ja natuke eemal maanduma hakkas:D

Pühapäeval läksime 12ks randa, surfilauad, boogie boardid kaasas ja varsti olimegi juba vees. Kea lauaga, meie Kertuga boogie`dega. Möllasime vees 1,5 tundi, Kerts sai ka sõidu selgeks. Vahepeal vaatasime surfivõistlust ja päevitasime niisama ja siis jälle vette, kus plaanisime olla veel tunni, sest Kerts ja Kea tahtsid shoppama ka jõuda. Tunnist sai 3 tundi, sest me ei suutnud enam lõpetada:D Mingi hetk võtsime kõik surfilauad ja hakkasime harjutama. Üritasin laineid samamoodi püüda naq boogiega ja tuli päris hästi välja, ainult et lauale püsti saamisega oli raskuseid. Esimesel korral sain põlvedele, aga siis ei suutnud ennast enam püsti ajada, sest oleksin kohe pikali käinud...noh, see juhtus tegelt nii v naa:D Ja siis juhtus imede ime:D Püüdsin hea laine nii et laual oli paras hoog sees ja hüppasin püsti...see oli kirjeldamatult lahe tunne, mis läbi käis...sellest hetkest alates armusingi surfamisse täielikult ära:D Lahe oli nii kaua kuni tasakaalu kaotasin ja vee alla kadusin, aga nüüd ei saanud ju enam pidama...tahtsin ikka uuesti ja uuesti proovida...sain veel paaril korral püsti, aga mitte nii kauaks kui esimesel korral. Lõpuks vahetasin laua boogie vastu, sest käed olid juba nii nõrgad, et ei olnud enam suuteline ennast püsti ajama. Surfamine on ikka tõeline trenn...pärast kolme tundi olin omadega päris läbi. Päikesepõletuse sain ka, nii et maika on nüüd seljas...olin terve päeva maikaga vees, et laud mind ära ei kribiks ja bikiinidega on ebamugav, sest need ei taha ju seljas püsida:D

Tüdrukud shoppama ei saanudki, sest poed pandi pühapäeval varem kinni ja meil oli vees liiga lõbus, et sealt varem ära tulla. Rongijaama jõudsime alles 10 ajal õhtul, hea et need veel sõitsid ja kaua ootama ei pidanud. Meie parim orienteeruja Kea arvas, et pole mõtet lõpp-peatusesse sõita vaid varem Washingtoni tänaval maha minna ning sealt koju minna, et niimoodi aega säästa. Rongiaknast välja vaadates tundus mulle kohe, et see on mingi kahtlane kant, aga tüdrukud panid juba ees ajama. Ma ka siis üksi rongi ei tahtnud jääda. Tänavad olid väga creepyd ja inimtühjad, autosid ka palju ei sõitnud. Hakkasime mingis suunas kõndima, ma polnud üldse kindel, kas see ka õige suund on, aga Kea oli:D Mõne minuti pärast tuli meile järele üks mees, kes kutsus meid endaga kaasa...ta vist ilmselt teadis, et see pole just kõige turvalisem kant sellisel kellaajal:D Ta juhatas meid bussipeatusesse...aga see oli kuidagi kaheldav, kas seal need bussid üldse liiguvad. Õnneks olid peatuse juures mingid mehed autoga, küsisime neilt teed...tuli välja, et asume oma tänavast ikka päris kaugel ja mehed imestasid, et mida me hullud sellises kohas ja sellisel kellaajal teeme. Ühesõnaga me olime kusagil getos:D Ja me olime õnnega koos, et need mehed seal parasjagu peatusid...nad olid normaalsed ja viisid meid koju ära. Aga Kea on siiski parim orienteeruja, sest me kõndisime alguses ikkagi õiges suunas:D Selline tore tripp koju.

Hetkel on mul tunne nagu oleksin peksa saanud...kõik kohad valutavad ja päike tegi ka eile liiga..väga kahtlane on olla. Ilmselt sellepärast, et 3 tundi järjest 17 kraadises vees olin. Loodan, et homme on parem, sest siis on mu esimene tööpäev kohvikus:)
Head ööd!
L.

Nimekiri suve üritustest

1. San Francisco- DONE
2. Huntington Beach- DONE
3. Las Vegas-
4. Catalina Island-
5. Majapidu Hollywoodi mägedes-
6. Surfing- DONE
7. San Diego-
8. Santa Monica Beach- DONE
9. Malibu Beach- DONE
10. Venice Beach- DONE
11. Disneyland-
12. Six Flags lõbustuspark-
13. Basseinipidu-
14. Käia võimalikult paljudes erinevates klubides- DONE
15. 4. juuli tähistamine ameeriklastega- DONE
16. Grand Canyon-
17. US Open of Surfing-DONE

Aega on nii vähe, aga nii palju on veel teha:(

San Francisco ja muud jutud...

Sorry, et ammu kirjutanud pole, aga nii palju on tegemist olnud:)

Ma põhimõtteliselt sain tööle sellisesse kohvikusse naq Coffee Bean and Tea Leaf, aga kahjuks pole siiani kordagi veel tööl käinud, kuna sellel ketil on mingid hullud reeglid ja asjad. Igal töötajal on oma ID number, mida mina pole veel kahjuks saanud, kuna neile ei sobi ükski minu dokument. Praegu ootan kõnet, kas tööviisa ja -luba sobisid. Kahtlane teema sellega. Õnneks käisime Keaga eile veel kahel intervjuul. Üks neist oli Hollywood Extras, see on agentuur kus võetakse tööle inimesi saadete publikusse, muusikavideodesse, reklaamidesse ja ka filmidesse. Pidime seal täitma ankeedi ja meist tehti pilt ka ja oligi olemas. See töö on selline õnnemäng...põhiliselt vajatakse inimesi saadetesse ja telemängudesse publikuks, aga võimalik, et üks päev veab ja kutsutakse kusagile reklaami või videosse, eriti kena oleks muidugi kusagile filmi saada...seal on palgad juba paremad:P U never know, öeldi meile.

Teine koht, kus käisime oli Guessi pood...olime intervjuul kolmekesi, mina, Kea ja siis üks tsikk, kes oli riides naq hakkaks peole minema...minikleit seljas, kontsad jalas ja uhke soeng peas ja iga teine sõna oli FASHION, FASHION, FASHION:D See oli nats naljakas, aga karta on, et sellised sinna tööle võetaksegi:D Ootame täna kõnet...kui helistatakse siis saime tööle:P Väga ei looda selle peale, aga kes teab...

Nädalavahetusel oli meil üks vinge reis San Franciscosse...nali algas peale reede hommikuga, kui ma Tarmo juurde läksin ja ukse taga peaaegu 1,5 tundi ootasin:D Viisime Keaga oma kraami juba neljapäeval Tarmo juurde ära, et siis sinna ööseks jääda ja et oleks reedel hea kohe startida. Ma ööseks ei jäänud, vaid läksin sinna hommikul...turva lasi mind alt ilusti sisse ja saatis kolmandale ära, aga korterisse ma sisse ei saanud...lasin kella ja koputasin ja helistasin, aga ei midagi...vaikus. Istusin siis koridori põrandale maha ja hakkasin oma vinges telefonis mingit jobutust mängima:D Lootsin, et neil on kella 10ks äratus pandud, aga kus sa sellega...lõpuks, kui mingit kolistamist kuulsin, oli kell juba 10:40 vms...jumal tänatud, et Keal loodus kutsus:D Ühesõnaga nad käisid eelmine õhtu peol ja seiklesid hommmikul kella 8ni ja polnud veel päris selged..kaugel sellest, kui aus olla:D Saime enam-vähem õigel ajal minema ja pool teest Friscosse sõitsin mina...uus kogemus jälle:)

Esialgu läksime linnast eemale ühte ilusasse rannamajja ja lihtsalt puhkasime...loodus oli seal midagi taolist naq Eestis, aga mägine...rand oli kui filmis:) Koht oli täpselt selline, kuhu tahaks minna suure perega, lülitada telefoni välja ja unustada kõik linna mured...perfect place for that! Laupäeva veetsime Keaga rannas jalutades ja pildistades, õhtul kokkasime ja läksime lähedal asuvasse hotelli baari drinkidele. Selleks, et hotelli saada pidime minema üle golfiväljaku ja samamoodi ka tagasi. Kuna oli juba hiline aeg, siis töötasid väljakul mingid kastmissüsteemid...sellised, mis käivad ringi ja pritsivad vett. Tagasi tulles olid need välja lülitatud ja sai rahulikult kõndida, aga siis oli kerge ehmatus, kui üks äkki tööle hakkas...kiljumine ja jooksmine läks lahti siis...Kea ja Tarmo panid jooksu ei tea kuhu ja mina nende järel:D Jooksmine lõppes sellega, kui Kea kingadega libises ja kukkus...kuna tal oli lumivalge jakk seljas, siis suutis ta kukkuda sellisesse kätekõverduse asendisse:DDD Ise kukkusin kahh ja leidsin maast ÕUNA...muidugi oli vaja see kohe maast lahti kangutada:D aga see ei olnudki õun, vaid mingi golfi värk:D See oli hetk, kus sai jälle südamest naerda:D

Saabus pühapäev...lõuna ajal sõitsime San Franciscosse...kuna laupäeva õhtu venis mu kallitel sõpradel pikaks, siis pidin mina sõitma, aga mulle see sobis...tundsingi autosõidust puudust juba. Kõigepalt sõitsime hotelli, millel nimeks Westin, selle keti hotelle oli seal kesklinnas 2 ja see ei olnudki nii ebaoluline, aga sellest hiljem. Panime asjad ära ja suundusime ühte prantsuse kohvikusse brunchile. Sõime ja jutustasime ja jõime mojitosid...San Francisco sõbrad tulid ka kampa. Veetsime seal kohvikus mõned tunnid ja läksime edasi ühte elava muusikaga jazz baari...koht oli selline väike ja tagasihoidlik, aga rahvas tantsis ja musa ja seltskond olid heaaad...seal kadus ajataju ära, vb nendest kokteilidest, mis ma ära jõin. Jahh... USAs keegi ei mõõda sulle 4 cl rummi või mis iganes...läheb nii palju kui läheb...tavaliselt on kokteil 50 alkoholi ja siis 50 midagi muud:D Eile tellisin kruvikeeraja, kuhu oli viinale vist värvi pärast tilk apelsinimahla lisatud...selline suur klaas oli, ei kannatanud juua, tellisin apelsinimahla juurde:D Aga see selleks. Jazz baaris oli väga lahe, tegime Keaga tantsu kaa. Edasi läksime taxoga Golden Gate silla juurde, mis oli pimedas udu sees (sellepärast, et seal oligi udu, mitte sp, et ma uduselt oleks näinud...ausõna). Kauaks me sinna ei jäänud, sest plaanisime järgmine päev naqnii asja ikka päeval üle vaadata:) Siis sattusime sellisesse vahvasse kohta naq Girardelli Chocolate, kus müüakse vääääga head shokolaadi ja jäätist ja kõike värki...nämmaa. Poe ees seistes nägin üle tee ühte taxot, aken alla lastud ja muusika mängis. Kuna olin juba parajalt heas tujus, siis läksin taxo juurde, kiitsin taksojuhti hea muusika eest ja palusin veidi kõvemaks keerata... läks tantsuks:D Tuli välja, et see oli meie takso, mis meid ootas...aga kes seda ju enam mäletas...taksojuht sõitis poe ette ja siis tantsisime juba kõik koos...lisaks veel mõned suvalised inimesed, kes olid ka vist heas tujus:D Väga fun oli...selliseid taksojuhte võiks Eestiski olla, kes probleemideta musa lasevad ja ka 7 inimest peale võtavad kui vaja. Edasi läks sõit klubisse nimega The Endup...oi seal oli hea muusika jälle ja ilusad inimesed...enamus geid...naq ma hiljem teada sain:D Aga väga lõbus oli ja sai palju tantsitud:) Mingi aeg väsisime ära ja suundusime tagasi hotelli. Võtsime takso ja jõudsimegi kohale. Sõitsime siis 4kesi 31sele korrusele (mis siis, et meie tuba oli 11ndal) ja saime aru, et veits vale koht:D SIis leidsime ühe hotellitöötaja kes ütles, et liftiga sõitmiseks peame kasutama oma kaarte...üritasime ka, aga no ei klappinud see kaart selle auguga seal:D Töötaja aitas meid oma kaardiga 11ndale, kus hakkasime tuba otsima, aga mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks saime aru, et oleme hoopis vales hotellis ja sellepärast ei sobinud ka kaart liftisõiduks. LOL. Õnneks leidsime lõpuks õige hotelli üles ja saime ära puhkama:)



Esmaspäeval pidime LA-sse tagasi sõitma, aga enne tegime veel väikese linnaekskursiooni Golden Gate juurde ja sõitsime ka nendel kuulsatel mägistel tänavatel ringi. Kea oli roolis...tõeline ekstreemsus oli see. San Francisco on väga ilus linn ja rahvas kirjum, kui LA-s. LA on väga laiali valgunud ja polegi naq sellist õiget vanalinna ja värki, aga Frisco on rohkem linna moodi...väga sooja tunde tekitas see koht:) Kliima ja randade poolest muidugi LA-d üle ei trumpa, sest Friscos on jahe...ma olen ikka veel oma õiges linnas siiani:)













See nädalavehtus oli kindlasti üks meeldejäävamaid siin...suured tänud Urmasele ja ja Tarmole selle eest!
Bye-bye
L.

Nädalavahetus

Neljapäeval oli Tarmo juures Twilighti õhtu, vaatasime esimese ja teise osa järjest ära (teise ajal jäin ma muidugi magama, naq ikka õhtustel filmikatel), sest 30ndal tuli kolmas osa kinodesse...peab kindlasti vaatama minema lähiajal:P Jäime Keaga ööseks Tarmo juurde, sest tahtsime hommikul matkama ja joogasse minna, Tarmo elab seal lähedal ja tuli meiega hommikul kaasa. Peale trenni tegime väikese hommikusöögi ja läksime koju.
Reedel algas selle poolest eriline nädalavahetus, et pühapäeval oli 4. juuli ehk USA iseseisvuspäev. Kerts ja Meiks läksid Vegasesse, aga meie Keaga mõtlesime midagi LA-s teha. Metroos pidasime plaani, et mis siis tegema hakkame. Järsku tuli mul meelde, et paar nädalat tagasi kirjutas mulle Couchsurfingusse üks kutt, kes elab Huntington Beachis ja ütles, et kui sinna kanti satun siis võin igal ajal helistada. Huntington on surfipealinn ja väidetavalt sai sealt surfamine alguse. Juhuuu...olin õnneks numbri telefoni salvestanud ja tegingi kohe väikese kõne:P Tema nimi oli John ja ta rääkis, et see nädalavahetus tuleb tema juures suuremat sorti pidu ja et me võiksime ka minna, kui tahame...loomulikult olime kohe nõus. Kulus 5 minutit ja nädalavahetuse plaan oli paigas. Mis siis, et plaanisime minna kahekesi täiesti võõrasse kohta, täiesti võõraste inimeste juurde, aga seikluseid me ju siia otsima tulimegi. Eks väike kõhklus oli ikka sees, et kuhu me satume, aga ka seekord läks kõik õnneks.

Kiirustasime Keaga koju pessu ja asju pakkima ja varsti olimegi juba rongiga Long Beachi poole teel. Sealt võttis meid peale Johnny vend Jeff, kellega saime Johnny juurde, sest tema, tema tydruk Krystal ja 2 sõpra läksid ka nädalavehtuseks HB-ile. Õues oli juba pime kui kohale jõudsime. Majas polnud eriti rahvast nii naq olime ootanud, aga mingi aeg hakkas inimesi järjest voolama. Kõik olid hästi lahedad ja sõbralikud...Eestist ei teadnud keegi mitte midagi, aga see viga sai parandatud minu, Kea ja Wikipedia abiga. Paari tunni möödudes olid mõned juba parajalt heas tujus ja siis läksime välja ühte pubisse. Johnny majal oli üks super hea omadus...see asus minuti kaugusel rannast (rand oli pm üle tee) ja u 5 minuti jalutuskäigu kaugusel HB downtownist, kus asusid igasugused baarid, kohvikud, restoranid ja klubid. Polnud muret, et kuidas koju saada vms, sest kõik oli lihtsalt nii lähedal. Sellel õhtul käisime paaris pubis ja saime inimestega paremini tuttavaks...mõnus õhtu oli:)

Laupäeval ärkasime juba 10 ajal, sest ärevus oli suur...kuna John elab rannas ja veel sellises, mis on üks parimaid surfamiseks, siis loomulikult surfab ta ise ja tema sõbrad ka. Poisid lubasid meid surfama õpetada. Varsti olimegi juba rannas:P Seal oli vesi palju puhtam ja lained palju suuremad, kui meie Venice Beacil. Kea sai esimesena jaole ja läks vette...meie jaoks oli kaasas suur surfilaud, sest selle peal pidi olema kergem tasakaalu hoida. Kea proovis sellega sõita ja tuli isegi natuke välja see asi. Mina proovisin Jay lauaga, mis oli pisem, aga kordagi püsti ei õnnestunud saada, sest juba kõhuli laual lamamisega oli raskusi, sest see asi ei tahtnud üldse tasakaalus püsida:D Ja siis tulid veel lained ka, millest oli vaja läbi sõita...ühesõnaga surfamine ei ole mingi nalja tegemine. Selleks peab väga heas vormis olema ja julgust peab olema, sest lained on tugevad ja kisuvad ikka korralikult vee alla...lisaks peab jälgima, et lauaga pihta ei saa jne. Mingi 20 minutit mässasin seal vees, aga siis oli jõud üsna otsas ka...kindlast proovin kunagi uuesti, kui võimalus tuleb, sest ma tahan kasvõi korra seal laual püsti seista ja lainel sõita...enne ma jonni ei jäta:D

Veetsime päeva rannas ja õhtupoole läksime tagasi majja, et valmistuda uueks õhtuks. Seekord läksime enne pidu Johnny sõprade juurde, kes elasid seal samas majade vahel. Saime jälle paljude uute inimestega tuttavaks ja avastasime Keaga enda jaoks uue mängu. Beer Bhong oli selle nimi. Põhimõte oli vastase topsidesse pinksi palle visata ja kui pall lendas topsi, siis pidid vastased selle tühjaks jooma. See võistkond, kellel kõik topsid tühjaks said oli kaotaja. Meie mängisime paarides. Topsid paigutati piklikule lauale kolmnurga kujuliselt...laua kahte otsa. Kui keegi mu seletusest aru sai, siis proovige järele või kui ei saanud, siis võib igal ajal lisa juhiseid küsida:D

Seekord läksime ühte klubisse nimega Hurricane...koht oli rahvast täis ja õhku vähe, aga ikkagi tantsisime peo lõpuni kuni tuled põlema pandi. See oli mu lemmik päev ja õhtu Huntingtonis.

Saabus pühapäev...väike peavalu, aga õnneks polnud nii hull olla, kui kartsin. Pühapäev 4. juuli...seda päeva tähistatakse naq vana-aasta õhtut vms ja usakad seda juba oskavad. Hommikul umbes poole 10 ajal algas tänaval paraad...täpselt naq filmis jälle. Sõideti igasuguste autodega, hobused ja cheerleaderid olid ka...terve tänav oli selleks kinni pandud ja inimesed olid kohale tulnud jalgratastega...meile anti ka rattad ja siis rallisime Keaga sealt tänavatel ringi...mõnus oli:) Mingi aeg läksime Johnnyga kaasa jääd ostma...mina, Kea, Jay ja Amber olime ratastega, John rulaga...uskumatult kiirest liikus ta sellega edasi, hoolimata sellest, et tagasiteel oli tal hiiglaslik jääkott seljas:D Tänavatel olid mitmed majad ära kaunistatud ja mõndades toimus pidu...seda juba keset päeva. Johnny majas oli ka pidu...selleks oli tehtud ka ettevalmistusi. John oli kohale kutsunud bändi ja mõned päevad tagasi olid nad poistega suure jääkamaka sisse uuristanud raja, mille ühest otsast lasti voolama õlu, viski, rumm või mis iganes jook ja teisest otsast sai seda siis keegi juua:D Sellega sai palju nalja seal:D Johnny ema oli meisterdanud suure Carona pudeli ja sinna sisse pannud igasugu maiustusi, pisikesi alko pudeleid ja sealt võis leida ka stringe:D Pudel löödi katki ja siis said kõik endale kraami rabada. Pudelid olid selleks ajaks juba otsas, kui mina kohale jõudsin, aga see-eest sain pulgakomme ja muud nänni:D Grilliti ka...ribisid, beef burgereid ja mingit liha...meie Jayga meisterdasime kreveti vardaid...krevetid olid enne marinaadis ja siis keerasime nende ümber peekoni ja panime vardasse...oii need olid nämmad:P Rahvast tuli kohale igalt poolt, ümbruses olevatest majadest ja minumeelest ka tänavatelt, sest vahepeal olid seal enamus võõrad näod. Pidu algas päeval ja kestis hommikuni, kell 9 lasti pool tundi ilutulestikku, mida jälgisime maja katuselt...vaade oli super:) Muide kell 8 läheb siin juba pimedaks, mis oli alguses harjumtu, aga nüüd juba hakkan harjuma. Peod algavad siin ka juba kell 10 ja rahvas läheb umbes selleks ajaks kohale, sest kell 2 ei tohi enam alkoholi müüa ja enamik klubisid pannakse siis kinni. See süsteem nõuab veel harjumist, sest me oleme ikka harjunud kella 5ni maasikas pidutsema:D Samas polegi nii paha, et pidu kl 2 läbi saab...vähemalt saab normaalsel ajal magama ja järgmiseks päevaks ilusti välja puhata. Eestis kuluski liiga palju aega õhtul sättimisele ja siis laua või kokteiliklaasi taga molutamisele, sest enne ühte polnud ju mõtet klubisse minna.

Esmaspäeval magasime kaua, sest seljataga oli raske nädalavahetus. Ütlesin Johnnyle, et nägin halba und, et olin Eestis (mitte, et Eesti paha oleks...ma ju ikka igatsen ka seda head toitu ja oma kallist peret ja sõpru, aga hetkel olen siiski USA lainel), ta ütles vastu, et nägi halba und, et me Keaga läksime ära:D...awww. Kahju oli lahkuda, sest see rannarahvas ja elu hakkas mulle meeldima. Kindlasti ei jäänud see viimaseks korraks HB-s, sest me oleme sinna igal ajal tagasi oodatud:)

L.

Üks fun päev:)

Hommikul oli meil Keaga vara äratus...8 tegime luugid lahti, et Rynion Canyon Parki trenni tegema minna. Tegemist on mägise pargiga, kus linnarahvas käib koertega jalutamas, mäkke ronimas, jooksmas, joogat tegemas jne. Koerad on ikka põhiline teema siin ja tavaliselt on inimestel vähemalt 2 koera:D See on lihtsalt hämmastav, et keset sellist suurt crazyt linna naq LA on koht, kus ei saa arugi, et oled suurlinnas. Pigem on tunne, et oled kusagil maal...mäenõlval on inimestel majad, kus peavad hobuseid ja ka kitsed jalutavad ringi:D
Pargis on 3 rada, meie valisime kõige lyhema, aga kõige järsema. Alguses plaanisime sörkida, aga sellest mõttest loobusime umbes 50 meetri pärast...see mägi pole naljaasi, eriti veel mulle, kes pole pea pool aastat korralikult trenni teinud. Vahepeal kiskus ikka silme eest mustaks juba, aga sain hakkama. Üles ronimiseks kulus 30 minutit ja sama palju kulus alla jõudmiseks, lõpus pidime jooksma, et joogasse jõuda. Joogas sai veits nalja ka:D Me suht algajad Keaga ja siis mõned harjutused olid päris koomilised meie jaoks. Minu ees oli üks hiinlanna või jaapanlanna ja tema ees oli mai tea mis loom, kes kaevas endale käiku vms...selline pisike näriline oli..kopraonu näoga ja vahepeal vaatas tädiga konkreetselt tõtt ja siis kaevas usinalt edasi:DDD Väga julge tegelane oli:) Kerli Kõivu nägime ka...tuli oma sõbrannaga joogasse.
Lahe on see, et jooga toimub seal pargis iga päev mitu korda ja on kõigile tasuta:) Tuleb selline võimalus ära kasutada.


Trenn tehtud, ruttasime tagasi koju, et sõita Universal Citysse, kuhu Kea ja Kerts said meile mingisugused piletid mingile üritusele CBS Studios...koduteel avastasin et jooga ajal oli mulle helistatud Coffee Beanist, sealt kus intervjuul käisin...oi kui õnnelik ma olin...kodus helistasin sinna kohe tagasi ja minu intervjueerija küsis, kas oleksin nõus töötama Highlandi kohvikus, kuna nad tahaks mind väga palgata, aga Vermonti omas pole neil tunde anda. Loomulikult olin nõus ja jutt jäi nüüd nii, et ta saadab Highlandi kohviku managerile mu resümee ja ta võtab minuga ühendust. Loodan, et ta seda ka teeb, sest see oleks lihtsalt supppppper!

Kodus tegime kiire pesu ja sättisime ennast valmis, et sinna üritusele minna. Jõudsime kohale väikese hilinemisega ja avastasime eest pika pika järjekorra, kus oli ilmselt üle saja inimese...seisime siis järjekorra lõppu...piletid olid meil käes ja siis ütles keegi, et kui teil piletid siis võite ette minna ja loomulikult me seda ka tegime. Lõpuks tuli välja, et meil olid suht vipid piletid, kuigi me veel ei teadnud kuhu:D Igatahes saadeti meid turvakontrolli...pidime turvaväravatest läbi minema ja ka kotid otsiti läbi. Lõpuks saime aru, et läheme mingisuguse saate lindistusele, mille nimi oli "Minute to Win It". Tegemist oli saatega, kus osalesid tavalised inimesed ja pidid minuti jooksul lahendama mingi ülesande...nt sellise, kus tuli väikestesse ujuvatesse kaussidesse pallid sisse põrgatada ja iga ülesande sooritamise järel võideti mingi rahasumma kuni miljoni dollarini välja...Youtubis on videosid ka.
Meid juhatati 16ndasse stuudiosse ja paigutati istuma super fännide kohtadele, keskele, viiendasse ritta:D Me polnud saadet kunagi näinud ja ei teadnud sellest midagi ega ka saatejuhist, kellest osad seal vaimustuses olid...
Kui saal oli rahvast täis, siis tehti meile lühike ülevaade, mis hakkab toimuma ja mis on meie ülesanne. Publikul oli selles shows suur osa...meie ülesanne oli võimalikult elavalt võistlejatele kaasa elada ja plaksutada jne...märguannete peale. Lahe oli see, et pauside ajal, kui saatejuht riideid vahetas ja uue võistleja jaoks ettevalmistusi tehti, tegeles meiega üks hästi lahe mees, kes pidi meid innustama ja tegi publikule igasuguseid võistluseid. Need kes tahtsid läksid ette ja osalesid. Nt tuli naerda oma parimat naeru, teha mingi looma häält, tantsida ja võisteldi ka parima tattoo peale...viimases läksin mina ka ette:D Mul nii nunnu haldjas ju...aga no võitis ikka see, kellel oli pool keha täis tatoveeritud ja kes ka natuke keha näitas:D Siis mingi pausi ajal ütles mees, et nüüd võiks tulla ette kõik need, kes ei ole päris USAst. Me julged tüdrukud ja läksimegi ette ja oh üllatust, peale meie tuli sinna vaid üks Armeenia tüdruk, kes ka kohe jalga lasi, kui öeldi, et laulge üks laul enda keeles:D No meil oli karp kinni kohe, mitte ükski eestikeelne laul ei tulnud pähe...õnneks Kerts päästis meid ja laulis Estini peegli laulu:D Saime suure aplausi publikult:D Väga fun oli:D Kahjuks, et jõudnud me päris lõpuni olla, sest lindistus võttis aega mitu tundi. Ära minnes püüdis meid kinni üks naine, kes küsis kas tahaksime ise selles saates osaleda, sest me tundusime sellised lõbusad ja asjast huvitatud olevat. Loomulikult panime nimed kirja...väga fun saade oli ja raha võiks ju ka võita:D Äkki üks päev helistataksegi ja kutsutakse saatesse, kena ju oleks:)

Täna jõudis lõpuks mu kauaoodatud pangakaart ka kohale, pidin juba panka uurima minema, et mis toimub...teistel ammu käes. Nüüdsest on siis minu nimi Liis Tallinn Sukk...kõlab ju päris hästi:D Ja EI, ma ei abiellunud VEEL:D

Oli üks tegus ja fun päev, aga nüüd on uni silmas ja aeg magama minna, et homseteks seiklusteks valmis olla...siin on iga päev üks seiklus:) I love it!

L.

...

Pole ammu kirjutanud, nii busy on olnud. Vahepeal käisin siin tööintervjuul Coffee Beanis...minuarust läks väga hästi, aga nad pole mulle helistanud...ilmselt läks kellegil veelgi paremini:( Selle tööga on ikka paras jama siin, aga vähemalt asjad liiguvad, teised on ka intervjudel käinud, aga siiani pole kellegil vedanud. Tuleb välja, et ikka tasub neid nõmedaid applicationeid täita:) Jumal tänatud, et pole päris tyhja seda teinud. Sattusin ka vist ühe hullu otsa craislistis. Kuulutuses oli, et vajatakse lapsehoidjat ja palgaks 600$ nädalas, mis on päris hea summa. Kirjutasin siis sellele mailile ja sain vastu natuke kurva kirja, et tegemist on üksikisaga, kelle naine suri 2 kuud tagasi rinnavähki ja nüüd otsustas ta oma kaheaastasele tütrele palgata hoidja. Kirjas oli ka mitmeid küsimusi, mille järgi ta tahtis minust paremat ülevaadet saada...vastasin kõigile kenasti ära ja saatsin kirja teele. Järgmises kirjas oli ta kohe nõus mind palkama, selle jutu põhjal, mis kirjutasin ja ta oli kaasa pannud ka pildi endast ja Dianest...laps polnud kaugelt mitte kahene, vaid vähmalt 4. Kirjutasin siis vastu, et kas tegemist on eksitusega, sest laps ei näe kahene välja ja, et enne kui teie heaks tööle hakkan võiks ikka kohtuda ka, sest kui mina otsiks enda pisikesele tydrukule hoidjat, siis ei tahaks küll ainult e-maili põhjal inimese järgi otsustada. Ühesõnaga rohkem kirjasid pole ma peale seda tema käest saanud. Kahtlane värk. Inimesed pidid siin üsna nõrga närvikavaga olema...kui midagi hullu juhtub, siis pidid kiirest peast ära keerama.

Nüüd räägiks paarist asjast, mis siin teisiti on kui Eestis.

Kui poest midagi ostad, siis tuleb alati arvestada, et hinnasildil olevale hinnale lisandub veel ka käibemaks, aga sellele, kui palju see on, ma vastata ei oska...me pole veel sellest süsteemist aru saanud...vahepeal nad võtavad seda ja vahepeal mitte, vahepeal on see rohkem ja vahest vähem. Siis üks lahe asi siin söögikohtades on see, et nt kui mäkki lähed, siis ei küsita su käest kas tahad einega cocat, fantat v spritet vaid antakse lihtsalt tops ja seda võid täita ükskõik millega ja kui palju tahad. Teistes toidukates lihtsalt pidevalt täidetakse su klaasi (pidudel võiks ka nii olla:D). Kui ei taha joogi peale raha kulutada, siis küsid topsi vee jaoks, vesi on siin kõigile tasuta.
Poodides on veel nii, kui sul on tsekk alles, siis saab enamikes kohtades saad asjad tagasi viia ja raha antakse kenasti tagasi isegi kui ostust on juba mitu kuud möödas. Telefonidega on nii, et kui selle ostad, siis tavaliselt SIM kaarti ei saa...meie ostsime T-mobilist Nokiad, mis maksid 20 doltsi ja maksame iga kuu 50$, mille eest saame lõputult riigi siseselt rääkida ja textida. Väga mugav süsteem, ei pea muretsema, et arve läheb liiga suureks jne.

Elamise leidmine oli siin keeruline, aga nüüd oleme targemad ja saame ka aru miks. Californias on selline seadus, et üürikas tuleb anda inimesele remonditult, st. et iga kord kui tulevad uued üürnikud tuleb seinad ära värvida ja vaip puhastada jne...kõik peab tip-top korras olema. Sellest ilmselt ka see, miks nad siin lühikeseks ajaks üürida ei taha. Ise ka ei tahaks.

Inimestest hakkame ka paremini juba aru saama, teised eestlased on meid selles osas valgustanud. Oleme aru saanud, et kella siin enamik inimesi ei tunne ja väga loota kellegi peale ei saa. Nad võivad küll olla sõbralikud ja abivalmis, aga siiski ei saa neile loota...eks on ka erandeid. Eestlane on ikka eestlane, kuidagi tuvalisem on siin nendega suhelda, sest neile saab kindel olla:)

Siin veel palju palju teisiti, kõigest ei jõua rääkidagi:)

Eile oli tore õhtu, käisin ühel majapeol Venice Beachil. Mõnus grill oli väljas ja maja rahvast täis...see oli selline rahulikum üritus...naq soolaleivakas vms. Pärast seda läksime Hollywoodi ühte baari, kui oli 80ndate stiilikas...rahvas võtab ikka tõsiselt siin sellist asja, me olime ainukesed, kellel polnud kostüüme:D Kella 10 paiku sain tüdrukutelt kõne...Kerts küsis, et arva kuhu me sõidame...kuna päeval oli jutuks, et minnakse vb Malibusse lounge`desse, siis pakkusin seda, aga need hullud kihutasid Vegasesse:D Tore on...jäin Vegasest ilma, aga küll jõuan veel, see on vaid mõne tunni kaugusel siit:)

Lõpetuseks soovitan proovida ühte maitsvat asja...vaja läheb kolme avokaadot, ühte tomatit, sidrunit,soola ja soolaseid küpsiseid, võib lisada ka sibulat. Avokaadod peavad olema pehmed...see käib nii, et lõikad avokaado pooleks ja võtad rohelise sisu välja, lisad juude pisikesed tomatitükid ja sidrunimahla ning maitse järgi soola ja siis segad kõik kokku nii, et tekib selline kreem ja siis sööd seda küpsistega...oi nämma! Tänud Tarmole retsepti eest:)

L.