Üks fun päev:)

Hommikul oli meil Keaga vara äratus...8 tegime luugid lahti, et Rynion Canyon Parki trenni tegema minna. Tegemist on mägise pargiga, kus linnarahvas käib koertega jalutamas, mäkke ronimas, jooksmas, joogat tegemas jne. Koerad on ikka põhiline teema siin ja tavaliselt on inimestel vähemalt 2 koera:D See on lihtsalt hämmastav, et keset sellist suurt crazyt linna naq LA on koht, kus ei saa arugi, et oled suurlinnas. Pigem on tunne, et oled kusagil maal...mäenõlval on inimestel majad, kus peavad hobuseid ja ka kitsed jalutavad ringi:D
Pargis on 3 rada, meie valisime kõige lyhema, aga kõige järsema. Alguses plaanisime sörkida, aga sellest mõttest loobusime umbes 50 meetri pärast...see mägi pole naljaasi, eriti veel mulle, kes pole pea pool aastat korralikult trenni teinud. Vahepeal kiskus ikka silme eest mustaks juba, aga sain hakkama. Üles ronimiseks kulus 30 minutit ja sama palju kulus alla jõudmiseks, lõpus pidime jooksma, et joogasse jõuda. Joogas sai veits nalja ka:D Me suht algajad Keaga ja siis mõned harjutused olid päris koomilised meie jaoks. Minu ees oli üks hiinlanna või jaapanlanna ja tema ees oli mai tea mis loom, kes kaevas endale käiku vms...selline pisike näriline oli..kopraonu näoga ja vahepeal vaatas tädiga konkreetselt tõtt ja siis kaevas usinalt edasi:DDD Väga julge tegelane oli:) Kerli Kõivu nägime ka...tuli oma sõbrannaga joogasse.
Lahe on see, et jooga toimub seal pargis iga päev mitu korda ja on kõigile tasuta:) Tuleb selline võimalus ära kasutada.


Trenn tehtud, ruttasime tagasi koju, et sõita Universal Citysse, kuhu Kea ja Kerts said meile mingisugused piletid mingile üritusele CBS Studios...koduteel avastasin et jooga ajal oli mulle helistatud Coffee Beanist, sealt kus intervjuul käisin...oi kui õnnelik ma olin...kodus helistasin sinna kohe tagasi ja minu intervjueerija küsis, kas oleksin nõus töötama Highlandi kohvikus, kuna nad tahaks mind väga palgata, aga Vermonti omas pole neil tunde anda. Loomulikult olin nõus ja jutt jäi nüüd nii, et ta saadab Highlandi kohviku managerile mu resümee ja ta võtab minuga ühendust. Loodan, et ta seda ka teeb, sest see oleks lihtsalt supppppper!

Kodus tegime kiire pesu ja sättisime ennast valmis, et sinna üritusele minna. Jõudsime kohale väikese hilinemisega ja avastasime eest pika pika järjekorra, kus oli ilmselt üle saja inimese...seisime siis järjekorra lõppu...piletid olid meil käes ja siis ütles keegi, et kui teil piletid siis võite ette minna ja loomulikult me seda ka tegime. Lõpuks tuli välja, et meil olid suht vipid piletid, kuigi me veel ei teadnud kuhu:D Igatahes saadeti meid turvakontrolli...pidime turvaväravatest läbi minema ja ka kotid otsiti läbi. Lõpuks saime aru, et läheme mingisuguse saate lindistusele, mille nimi oli "Minute to Win It". Tegemist oli saatega, kus osalesid tavalised inimesed ja pidid minuti jooksul lahendama mingi ülesande...nt sellise, kus tuli väikestesse ujuvatesse kaussidesse pallid sisse põrgatada ja iga ülesande sooritamise järel võideti mingi rahasumma kuni miljoni dollarini välja...Youtubis on videosid ka.
Meid juhatati 16ndasse stuudiosse ja paigutati istuma super fännide kohtadele, keskele, viiendasse ritta:D Me polnud saadet kunagi näinud ja ei teadnud sellest midagi ega ka saatejuhist, kellest osad seal vaimustuses olid...
Kui saal oli rahvast täis, siis tehti meile lühike ülevaade, mis hakkab toimuma ja mis on meie ülesanne. Publikul oli selles shows suur osa...meie ülesanne oli võimalikult elavalt võistlejatele kaasa elada ja plaksutada jne...märguannete peale. Lahe oli see, et pauside ajal, kui saatejuht riideid vahetas ja uue võistleja jaoks ettevalmistusi tehti, tegeles meiega üks hästi lahe mees, kes pidi meid innustama ja tegi publikule igasuguseid võistluseid. Need kes tahtsid läksid ette ja osalesid. Nt tuli naerda oma parimat naeru, teha mingi looma häält, tantsida ja võisteldi ka parima tattoo peale...viimases läksin mina ka ette:D Mul nii nunnu haldjas ju...aga no võitis ikka see, kellel oli pool keha täis tatoveeritud ja kes ka natuke keha näitas:D Siis mingi pausi ajal ütles mees, et nüüd võiks tulla ette kõik need, kes ei ole päris USAst. Me julged tüdrukud ja läksimegi ette ja oh üllatust, peale meie tuli sinna vaid üks Armeenia tüdruk, kes ka kohe jalga lasi, kui öeldi, et laulge üks laul enda keeles:D No meil oli karp kinni kohe, mitte ükski eestikeelne laul ei tulnud pähe...õnneks Kerts päästis meid ja laulis Estini peegli laulu:D Saime suure aplausi publikult:D Väga fun oli:D Kahjuks, et jõudnud me päris lõpuni olla, sest lindistus võttis aega mitu tundi. Ära minnes püüdis meid kinni üks naine, kes küsis kas tahaksime ise selles saates osaleda, sest me tundusime sellised lõbusad ja asjast huvitatud olevat. Loomulikult panime nimed kirja...väga fun saade oli ja raha võiks ju ka võita:D Äkki üks päev helistataksegi ja kutsutakse saatesse, kena ju oleks:)

Täna jõudis lõpuks mu kauaoodatud pangakaart ka kohale, pidin juba panka uurima minema, et mis toimub...teistel ammu käes. Nüüdsest on siis minu nimi Liis Tallinn Sukk...kõlab ju päris hästi:D Ja EI, ma ei abiellunud VEEL:D

Oli üks tegus ja fun päev, aga nüüd on uni silmas ja aeg magama minna, et homseteks seiklusteks valmis olla...siin on iga päev üks seiklus:) I love it!

L.

...

Pole ammu kirjutanud, nii busy on olnud. Vahepeal käisin siin tööintervjuul Coffee Beanis...minuarust läks väga hästi, aga nad pole mulle helistanud...ilmselt läks kellegil veelgi paremini:( Selle tööga on ikka paras jama siin, aga vähemalt asjad liiguvad, teised on ka intervjudel käinud, aga siiani pole kellegil vedanud. Tuleb välja, et ikka tasub neid nõmedaid applicationeid täita:) Jumal tänatud, et pole päris tyhja seda teinud. Sattusin ka vist ühe hullu otsa craislistis. Kuulutuses oli, et vajatakse lapsehoidjat ja palgaks 600$ nädalas, mis on päris hea summa. Kirjutasin siis sellele mailile ja sain vastu natuke kurva kirja, et tegemist on üksikisaga, kelle naine suri 2 kuud tagasi rinnavähki ja nüüd otsustas ta oma kaheaastasele tütrele palgata hoidja. Kirjas oli ka mitmeid küsimusi, mille järgi ta tahtis minust paremat ülevaadet saada...vastasin kõigile kenasti ära ja saatsin kirja teele. Järgmises kirjas oli ta kohe nõus mind palkama, selle jutu põhjal, mis kirjutasin ja ta oli kaasa pannud ka pildi endast ja Dianest...laps polnud kaugelt mitte kahene, vaid vähmalt 4. Kirjutasin siis vastu, et kas tegemist on eksitusega, sest laps ei näe kahene välja ja, et enne kui teie heaks tööle hakkan võiks ikka kohtuda ka, sest kui mina otsiks enda pisikesele tydrukule hoidjat, siis ei tahaks küll ainult e-maili põhjal inimese järgi otsustada. Ühesõnaga rohkem kirjasid pole ma peale seda tema käest saanud. Kahtlane värk. Inimesed pidid siin üsna nõrga närvikavaga olema...kui midagi hullu juhtub, siis pidid kiirest peast ära keerama.

Nüüd räägiks paarist asjast, mis siin teisiti on kui Eestis.

Kui poest midagi ostad, siis tuleb alati arvestada, et hinnasildil olevale hinnale lisandub veel ka käibemaks, aga sellele, kui palju see on, ma vastata ei oska...me pole veel sellest süsteemist aru saanud...vahepeal nad võtavad seda ja vahepeal mitte, vahepeal on see rohkem ja vahest vähem. Siis üks lahe asi siin söögikohtades on see, et nt kui mäkki lähed, siis ei küsita su käest kas tahad einega cocat, fantat v spritet vaid antakse lihtsalt tops ja seda võid täita ükskõik millega ja kui palju tahad. Teistes toidukates lihtsalt pidevalt täidetakse su klaasi (pidudel võiks ka nii olla:D). Kui ei taha joogi peale raha kulutada, siis küsid topsi vee jaoks, vesi on siin kõigile tasuta.
Poodides on veel nii, kui sul on tsekk alles, siis saab enamikes kohtades saad asjad tagasi viia ja raha antakse kenasti tagasi isegi kui ostust on juba mitu kuud möödas. Telefonidega on nii, et kui selle ostad, siis tavaliselt SIM kaarti ei saa...meie ostsime T-mobilist Nokiad, mis maksid 20 doltsi ja maksame iga kuu 50$, mille eest saame lõputult riigi siseselt rääkida ja textida. Väga mugav süsteem, ei pea muretsema, et arve läheb liiga suureks jne.

Elamise leidmine oli siin keeruline, aga nüüd oleme targemad ja saame ka aru miks. Californias on selline seadus, et üürikas tuleb anda inimesele remonditult, st. et iga kord kui tulevad uued üürnikud tuleb seinad ära värvida ja vaip puhastada jne...kõik peab tip-top korras olema. Sellest ilmselt ka see, miks nad siin lühikeseks ajaks üürida ei taha. Ise ka ei tahaks.

Inimestest hakkame ka paremini juba aru saama, teised eestlased on meid selles osas valgustanud. Oleme aru saanud, et kella siin enamik inimesi ei tunne ja väga loota kellegi peale ei saa. Nad võivad küll olla sõbralikud ja abivalmis, aga siiski ei saa neile loota...eks on ka erandeid. Eestlane on ikka eestlane, kuidagi tuvalisem on siin nendega suhelda, sest neile saab kindel olla:)

Siin veel palju palju teisiti, kõigest ei jõua rääkidagi:)

Eile oli tore õhtu, käisin ühel majapeol Venice Beachil. Mõnus grill oli väljas ja maja rahvast täis...see oli selline rahulikum üritus...naq soolaleivakas vms. Pärast seda läksime Hollywoodi ühte baari, kui oli 80ndate stiilikas...rahvas võtab ikka tõsiselt siin sellist asja, me olime ainukesed, kellel polnud kostüüme:D Kella 10 paiku sain tüdrukutelt kõne...Kerts küsis, et arva kuhu me sõidame...kuna päeval oli jutuks, et minnakse vb Malibusse lounge`desse, siis pakkusin seda, aga need hullud kihutasid Vegasesse:D Tore on...jäin Vegasest ilma, aga küll jõuan veel, see on vaid mõne tunni kaugusel siit:)

Lõpetuseks soovitan proovida ühte maitsvat asja...vaja läheb kolme avokaadot, ühte tomatit, sidrunit,soola ja soolaseid küpsiseid, võib lisada ka sibulat. Avokaadod peavad olema pehmed...see käib nii, et lõikad avokaado pooleks ja võtad rohelise sisu välja, lisad juude pisikesed tomatitükid ja sidrunimahla ning maitse järgi soola ja siis segad kõik kokku nii, et tekib selline kreem ja siis sööd seda küpsistega...oi nämma! Tänud Tarmole retsepti eest:)

L.

Kõik jutud...

Reeede...käisime poes ja ostsime yhe suure Bacardy rummi nelja peale. Kange alkohol on siin võrreldes Eestiga odav. 2 l viina maksab 130 eeku umbes ja 1,75 Bacardy 234 eeku. Aga no vahet pole, sest meie Keaga otsustasime, et enam ei joo:D Kuni järgmise korrani. Natuke crazy pidu oli.

Laupäeva hommik...äratus, peavalu, paha olla, kõht tühi ja sada muud häda veel. Need on need asjad mille pärast me Keaga otsustasime joomise maha jätta:D Otsustasime Keaga Subwaysse minna....noooo maailma parimad saiad on seal...tõsiselt kohe. Sarnased saiad nagu Tartus Metros, aga umbes tuhat, kui mitte miljon korda paremad:P Kui tavaliselt sööme kahe peale ühe, siis seekord võtsime terved, mmm:P

Eesti majas olid ettevalmistused õhtuseks jaanipäeva peoks, pakkusime ennast abiks, aga kõik oli juba enam-vähem tehtud. Toimetasime pool päeva toas...5 ajal hakkas rahvast tulema ja siis läksime ka millalgi seltskonda. Rahvast oli igasugust...noori ja vanu...lauldi Eesti laule ja hiljem tantsiti ka. Söögiks oli toodud igasugust head kraami: puuviljad, salatid, grillkana ja
igasugused lihad ja vorstid...laualt ei puudun ud ka sprotid õlis, hapukurgid, soolaoad ja kiluvõileivad:P Nämmaa...Õhtu oli tore ja saime mitu uut tuttavat. Meie pidu jätkuski uute tuttavate juures, kes elavad Hollywoodis. Istusime nende juures tule ääres, Priit mängis kitarri ja laulis...mõnus chill oli:)
Eilne päev oli meie jaoks tähtis päev, sest ootasime vastust, kas saame Eesti majja terveks suveks jääda. Siin on väike manageri korter, mida kasutatakse koliruumina, sest manager enam siin ei ela ja vahepeal kui mõnel eestlasel vaja öö või paar kusagil veeta, siis on siin see võimalus olemas. Väikese raha eest:) Kõik läks õnneks ja saime väga hea diili siin. Tõeliselt õnnelikud oleme, sest maksame siin üüri kolm korda vähem, kui oleksime Hollys maksnud ja ei pea maksma deposiiti, meil ei pea olema credit historyt, ega tööd...nüüd on üks mure vähem:) Järgmiseks tuleb töö leida.
Homme lähme juhilube tegema, sest meile räägiti, et need tuleks kindlasti ära teha, kui on plaanis siia kauemaks jääda. Juhiluba on siin samamoodi ID-na kasutusel nagu Eestiski ja kui meil on need olemas, siis võetakse meid nagu kohalikke, mitte kui turiste. See oleks hea algus:P Õnneks pidi lubade tegemine siin väga lihtne olema...peame mingi raamatukese läbi lugema ja mõned nüansid selgeks tegema, mis siin teisiti, kui Eestis on ja siis väike test ja sõit linnas ja ongi olemas. ARK`i järjekorrad pidid ainult väga pikad olema...eks homme näeme, kuuleme.
Täna käisime jälle rannas ja sai ka esimest korda ujumas käidud.
Oi see on fun siin...lained on mõnusad:P

Eestis algas ka suvi, loodetavasti ilus, päikseline suvi nagu meilgi siin:)
Sau-plauu!

L.

Happy and depressed at the same time...confusing!

Iga päevaga saame siin aina targemaks. Praeguseks oleme 3 päeva tööd otsimas käinud. Käime mööda restorane, kohvikuid, hotelle ja poode ja küsime, kas neil on töötajaid vaja. Väga vähestes kohtades öeldakse, et sorry, meil on kõik töötajad olemas ja kedagi pole vaja. Enamikus visatakse application näppu ja öeldakse, et täida ära ja me võtame sinuga ühendust, kui mõni koht vabaneb...my asssss. Pole usku sellesse mitte üks raas. Applicationid on sellised toredad ankeedid kuhu saab rõõmsalt oma CV ümber trükkida, mis siis et mul on neid 20 tk mapi vahel kaasas...täna ma enam ei suutnud rõõmsat nägu teha, kui mulle applicationit pakuti...no sorrry:D Võta mu CV ja ma kaon:D Ja üldiselt tundub suht mõttetu neid täita, sest ka paljud kohalikud otsivad siin tööd ja mulle tundub, et niimoodi tööd leida on lootusetu.
Toon ka ühe näite selle kohta, kui suur tööpuudus siin on. Üleeile kõndisin Hollywood Boulevardil, et kohvikutesse sisse hüpata ja kohtasin kahte kutti, kes hakkasid minuga rääkima...naq ikka...et kust ma pärit olen jne. Rääkisin siis, et Eestist ja otsin siin tööd. Kohe soovitasid nad mul minna Rock Caffeesse ja ütlesid, et seal võetakse täna applicationeid vastu ja vajatakse palju töötajaid. Läksin siis kohale...mind tervitas üks noorem naine ja palus mul võtta ankeedi ning enne täitma asumist lugeda läbi ametikirjeldused:D See applicationite vastuvõtmine oli seal naq suur üritus...laual oli mitu pakki tühju applicationeid ja iga täitja pidi panema eraldi lehele kirja oma nime ja allkirja...võite ühe korra arvata, kui mitu lehekülge neid allkirju ja nimesid seal oli:D:D:D Ametikirjeldused olid suurtel plakatitel. Vot sellist nalja polnud veel näinud. Ühesõnaga ma loobusin selle täitmisest ja ütlesin, et täidan seda kodus ja toon homme. Selle peale ütles naisterahvas, et kui hommikul tuled on siin pikk järjekord, et siis lihtsalt trügi ette ja anna oma ankeet minule. LOL

Täna tulime Keaga linnast varem koju, et netis applicationeid täita, sest suurtel kettidel (nt. Starbucks, Coffee Bean, H&M jne) toimub kandideerimine neti teel. Vaatasin ka craigslisti (see on selline pealtnäha labane leht, kus on tegelikult kõik kõige värskemad tööpakkumised, rendikad jne), kus oli tegelikult tööpakkumisi päris palju, aga rohkem otsitakse igasuguseid spetsialiste ja väga kogenud tegelasi...naq kokad, kogenud juhatajad, baaritöötajad. Baarman on siin muide väga hinnatud amet, selleks peab siin paberid tegema...ja nende palgad pidid ka pääääris head olema:P

Nüüd jõuab jutt õhtusse. Täna oli Lakersi finaal...istusime Keaga rahus diivanil ja otsisime tööd...siis tuli Jüri ja küsis kas kõik on kodus, et Lakers võitis ja nüüd läheb linnapeal madinaks...fännid hakkavad märatsema jne. Kuna elame Downtownis ja Lakersi mäng toimus meie majast 20 minuti jalutuskäigu kaugusel, siis on siin praegu päris ohtlik, sest rahvas on hullumas...suurest rõõmust hakatakse tulistama ja autosid põletama jne. Downtowni kohal lendavad politsei kopterid...täna öösel vist magada ei saa:)
Kuna Kertu ja Meiku jäid linnapeale ühte restosse õhtustama, siis arvas Jüri, et tuleks neile kohe järele minna, sest asi võib linnas jamaks kiskuda. Meie Keaga muidugi läksime kaasa, et ka seda pulli näha:D Tegelt pole ju naljakas, aga põnev ikka. Täitsa lõpp kus autod signaalitasid teedel ja mõnedel neist olid Lakersi lipud...inimestel Lakersi särgid seljas. Vot sellised fännid on siin.

Kerts ja Meiku olid sellises kohas naq Mirabel, nad said sealse omanikuga tuttavaks ja jäid sinna veinitama ja õhtustama. Võtsime nad peale ja jõudsime turvaliselt koju. Lisaks sellele omanikule said nad tuttavaks ka sellise tegelase naq Costas Mandylor...teate küll seda näitlejat, kes mitmes Saagi filmis on mänginud ja mujal kaa, kui ei tea, siis googeldage:D Ühesõnaga tema pidi meid randa mingi päev viima, sest tal pole siin sõpru:D Meil ka eriti ei ole, nii et miks mitte.

Tänu tänastele sündmustele tegime lihtsad järeldused. Pole mõtet siin päevad läbi mööda linna uidata ja neid mõttetuid applicationeid täita vaid päeval puhata ja õhtul välja minna tutvuseid sebima, sest nii nagu Eestiski ei saa siin tutvusteta midagi. Ka mitmed kohalikud on öelnud, et asjad käivad tutvuste kaudu. Ja see variant ongi ju palju funnnim:)

Homme on reede...see tähendab vaid üht...hommikul väike tööotsing, päeval rand ja õhtul PARTY:D

Elu on lill!

Otsingud jätkuvad...

Nüüd peatume Eesti majas, mis asub kesklinna lähedal Vermontis. Meil on siin 2 väikest tuba ja vannituba, saame kasutada ka suurt kööki ja pesu pesemise võimalus ka olemas. Esialgu saame siin olla nädala, aga reedel selgub, kas nad lubavad meil siia kauemaks jääda:)
Laupäeval on jaanipäev, siis tuleb siia palju eestlaseid kokku.

Täna tegime endale American Bank`is pangakaardid ja saime ka Social Security numbrid.
Nüüdsest paneme rõhku töö otsimisele, sest see on siiski kõige tähtsam. Käime mööda tänavat ringi ja pakume ennast igasugustesse kohvikutesse, hotellidesse ja restoranidesse tööle. Loodame, et läheb õnneks ja leiame midagi, siis saaks aja maha võtta ja hakata täiel rinnal LA-d nautima. Ei jõua ära oodata, millal saaks rahumeeli vabal päeval randa või õhtul linna diskole minna:P Aga küll see aeg ka tuleb...enne vaja natuke pingutada ja mitte alla anda.

Kui veel Eestis olin, siis rääkisid paljud, et noooo äkki jäädki USAsse jne. Mina kui seadusekuulelik kodanik ütlesin alati vastu, et ei jää...viisa saab läbi ja tuleb tagasi tulla...tahan või ei taha. Nüüd on teised lood...uurin juba variante, kuidas tööluba pikendada ja seda sellepärast, et mulle tundub, et LA on minu linn:)

Siin on rand, ilus loodus, soojus ja päike aasta läbi, inimesed on üle mõistuse lahked ja sõbralikud ja mis kõige tähtsam- siin on nii palju uut ja huvitavat, mida avastada:) Kui lumest puudust hakkan tundma, siis mägedesse on paar tundi autoga sõita;)

I Love LA!

L.

Kohal

Ei teagi kust alustada...4 päevaga on siin nii palju juhtunud ja nii palju on uut.

Lennujaamast võttis meid peale Marek...ta on eestlane ja on elanud siin 10 aastat.
Ta viis meid meie ööbimiskohta, kuhu pidime sõitma umbes 45 min, aga lõpuks sõitsime sinna peaaegu 3 tundi vms...nägime ära kuulsad ummikud. Need on tõesti hullud siin...vahepeal saime freewayl sõita ainult 30 km/h. Auto on siin sama elementaarne asi nagu mobiiltelefon. Kõigil on auto ja inimesed eriti ei kujuta ette, kuidas ilma selleta siin liigelda. Meie aga loodame siiski autota läbi ajada.

Nüüdseks oleme olnud 3 ööd Couchsurfingust leitud Matthew juures. Kui siia jõudsime olime alguses natukene shokis. Otsisime maja ja kuulsime eelmal muusikat..lõpuks tuli välja, et seda maja me otsisimegi, kus tümistati...aias istus tatoveeringutega kutt ja tõmbas suitsu (ei teagi kas tavalist või rohelist). Ehmatus oli alguses suur, aga siis ilmus välja Matthew, kes oli kohe väga tore ja sõbralik. Poisid aitasid meie kohvrid tuppa tassida ja siis läksime aeda istuma, et tuttavaks saada:) Rahvast tuli muudkui juurde...nad olid meid ootanud juba tegelikult üks päev varem...väike arusaamatus. Varsti toodi meile shotid ja nii ta läks...PARTY:D Väga lahe seltskond on siin koos:)
Ja Matthew...ta on liiga hea...2 päeva vedas meid autoga mööda linna ringi ja siin on see suur asi (vähemalt meie jaoks), sest vahemaad on tõesti pikad ja ei kujuta ettegi, mida oleksime teinud kui oleksime siin omapead. Lisaks sellele lubas ta meil enda juurde jääda veel üheks ööks...uskumatu, me oleme ju tegelikult täiesti võõrad. Pole harjunud sellise lahkusega.
Ka Marek on hästi lahe ja abivalmis. Täna viis meid Santa Monicasse ja West Hollywoodi kortereid vaatama ja rääkis palju elust-olust. Üldiselt ongi inimesed siin väga avatud, sõbralikud ja abivalmis...tänaval hakkavad niisama rääkima ja alati aitavad kui nõu küsida vms. Vähemalt siiani on inimestega positiivsed kogemused:)

Kogemused elukoha otsimisega ei ole nii positiivsed. Enamik üürivad 12ks kuuks ja kahetoalisse lubavad 2 inimest. Meid on aga 4 ja me ei vaja kolmetoalist, et seal magamas, pesemas ja riideid vahetamas käia. Siis tahavad nad veel et meil oleks töökoht, et olla kindlad, et suudame renti maksta jne. Aga tööd ei saa me otsida enne kui elamine olemas, et siis selle ümbrusesse vaadata. Alguses mõtlesime otsida netist kortereid, aga õige pea sai selgeks, et kõige tõhusam on lihtsalt käia mööda tänavaid ja helistada kuulutuste peale, sest nt West Hollywoodis on igas teises majas midagi rendile anda:P Täna mõtlesime sama taktikat ka Santa Monicas kasutada, aga seal oli kuulutusi ühe tänava peale üks ja üürid kõrgemad kui Hollywoodis, sest Santa Monica asub rannas ja see on täielik paradiis...Otsustasime ikkagi Hollywoodi kasuks, sest seal on korterite valik parem ja hinnad meie rahakotile leebemad. Loodame, et leiame ruttu midagi sobilikku, et siis pühenduda töö otsimisele, mis pidi olema veelgi raskem kui üürika leidmine.

Kogu see otsimine ja värk on üsna väsitav ja kerge stress hakkab juba tekkima, aga püüame jääda positiivseks.

LA on müstiline linn, aga et sellest aru saada, peab seda ise nägema ja kõike kogema:)
Bye-bye

L.

Noniii...

homme algab meie tripp LA-sse. Kell 17 läheb Tallinnast laev Helsingisse, kus veedame öö ja kolmapäeva hommikul kell 7:10 läheb lend Hollandisse. Sealt lendame 10:40 LA-sse...kohaliku aja järgi peaksime sinna jõudma 12:40, mis tähendab, et see kolmapäev on üks väääääga pikk päev. Ajavahe on 10 tundi ehk siis kui meil on kell 12 päeval on Eestis juba kell 10 õhtul:)

"Tore" on see, et külmetasin ennast laupäeval ära ja olen nüüd haige...mandlid paistes ja palavik 37...selline nõme uimane olek on ja ei oska olla kuidagi. Raske on natuke kirjeldada seda tunnet praegu...pole naq erilist reisiärevust ega midagi, sest nii jamps on olla lihtsalt, tahaks ainult magada ja mitte millelegi mõelda, aga mis siin ikka...seda luksust ei saa praegu lubada endale, sest nii palju on teha.

Ööbimisega on nii, et ilmselt saame ühe eestlase juurde paariks ööks, ta tuleb meile lennujaama vastu ka...loodetavasti. Eks hiljem räägin, kuidas sellega läks:)

Ei julge lubada, et selle 3 kuuga Tartut igatsema hakkan, AGA kõiki kalleid küll, see on kindel:)

L.