Sportlik nädalavahetus Huntingtonis...

Sellel nädalavahetusel algas Huntington Beachil suur riigiline U.S. Open of Surfing ja sealt ei saanud ju puududa. Reede hommikul pakkisime Keaga asjad kokku ja sõitsime HB-sse. Ilm oli sel päeval kahtlaselt pilvine, aga siiski läksime randa, Jay surfilaud kaasas. Vesi oli jääkülm, aga lauda pidi ju proovima...John ja Jeff tulid kaasa, et mind õpetada . See surfamine on ikka väga keeruline, esimesel korral on isegi niisama laual lebotades raske tasakaalu säilitada ja lisaks tuleb veel lainetest jagu saada neist pea ees läbi või siis üle sõites. Alguses tundusid need lained päris hirmuäratavalt suured, aga mõne päevaga harjub siin nendega ära:) Poisid hoidsid mul lauda kinni, et ümber ei kukuks ja siis ootasime parajat lainet, et saaksin kätte tunde, kuidas laine lauda edasi viib ja mõne aja pärast see juhtuski...sain isegi põlvili lauale, aga kauaks polnud ka seda lõbu, sest mõne hetke pärast olin vee all:D Kui nüüd päris aus olla, siis veetsin enamus ajast vee all. Kuna sel päeval oli ilm natuke jahe, vesi külm ja päike paistis vahelduva eduga, siis üle 20 minuti ei kannatanud vees ilma kalipsota olla. Läksime välja ja päevitasime niisama. Mingi hetk tuli Jeffil idee, et võiks tuua boogie boardid...need on sellised kerged väikesed lauad, mille peal saab kõhuli mööda laine harja sõita. Oiii need on viged, alguses proovisin väikeste lainetega, aga pärast läksime Keaga suuremaid jahtima. Sel päeval kaua vees ei olnud. Õhtul oli jälle pidu... Johnny maja rahvast täis ja baari minek...

Laupäeva lõuna ajal läksime jälle randa...suurema osa ajast lebotasin ja puhkasin reedest, Kea hulluke läks üksinda surfama...külma 17 kraadisesse vette bikiinides ja veel päris kaugele ka, kus juba asjalikumad laineid püüavad. Segane. Õhtul tuli ka Kertu HB-sse, läksime talle rongijaama vastu. Hiljem käisime KORRAKS baaris, sest seal ei kannatanud kainuse ja väsimuse pärast kaua olla:D Kea ja Kerts läksid veel linnapeale süüa ostma, mina randa seiklema. Sai paar korda ka politsei eest põgenetud, sest öösiti ei tohi rannas olla...vahepeal tekkis juba tunne naq oleks matrixi filmis, kui mendi kopter pea kohal tiiru tegi ja natuke eemal maanduma hakkas:D

Pühapäeval läksime 12ks randa, surfilauad, boogie boardid kaasas ja varsti olimegi juba vees. Kea lauaga, meie Kertuga boogie`dega. Möllasime vees 1,5 tundi, Kerts sai ka sõidu selgeks. Vahepeal vaatasime surfivõistlust ja päevitasime niisama ja siis jälle vette, kus plaanisime olla veel tunni, sest Kerts ja Kea tahtsid shoppama ka jõuda. Tunnist sai 3 tundi, sest me ei suutnud enam lõpetada:D Mingi hetk võtsime kõik surfilauad ja hakkasime harjutama. Üritasin laineid samamoodi püüda naq boogiega ja tuli päris hästi välja, ainult et lauale püsti saamisega oli raskuseid. Esimesel korral sain põlvedele, aga siis ei suutnud ennast enam püsti ajada, sest oleksin kohe pikali käinud...noh, see juhtus tegelt nii v naa:D Ja siis juhtus imede ime:D Püüdsin hea laine nii et laual oli paras hoog sees ja hüppasin püsti...see oli kirjeldamatult lahe tunne, mis läbi käis...sellest hetkest alates armusingi surfamisse täielikult ära:D Lahe oli nii kaua kuni tasakaalu kaotasin ja vee alla kadusin, aga nüüd ei saanud ju enam pidama...tahtsin ikka uuesti ja uuesti proovida...sain veel paaril korral püsti, aga mitte nii kauaks kui esimesel korral. Lõpuks vahetasin laua boogie vastu, sest käed olid juba nii nõrgad, et ei olnud enam suuteline ennast püsti ajama. Surfamine on ikka tõeline trenn...pärast kolme tundi olin omadega päris läbi. Päikesepõletuse sain ka, nii et maika on nüüd seljas...olin terve päeva maikaga vees, et laud mind ära ei kribiks ja bikiinidega on ebamugav, sest need ei taha ju seljas püsida:D

Tüdrukud shoppama ei saanudki, sest poed pandi pühapäeval varem kinni ja meil oli vees liiga lõbus, et sealt varem ära tulla. Rongijaama jõudsime alles 10 ajal õhtul, hea et need veel sõitsid ja kaua ootama ei pidanud. Meie parim orienteeruja Kea arvas, et pole mõtet lõpp-peatusesse sõita vaid varem Washingtoni tänaval maha minna ning sealt koju minna, et niimoodi aega säästa. Rongiaknast välja vaadates tundus mulle kohe, et see on mingi kahtlane kant, aga tüdrukud panid juba ees ajama. Ma ka siis üksi rongi ei tahtnud jääda. Tänavad olid väga creepyd ja inimtühjad, autosid ka palju ei sõitnud. Hakkasime mingis suunas kõndima, ma polnud üldse kindel, kas see ka õige suund on, aga Kea oli:D Mõne minuti pärast tuli meile järele üks mees, kes kutsus meid endaga kaasa...ta vist ilmselt teadis, et see pole just kõige turvalisem kant sellisel kellaajal:D Ta juhatas meid bussipeatusesse...aga see oli kuidagi kaheldav, kas seal need bussid üldse liiguvad. Õnneks olid peatuse juures mingid mehed autoga, küsisime neilt teed...tuli välja, et asume oma tänavast ikka päris kaugel ja mehed imestasid, et mida me hullud sellises kohas ja sellisel kellaajal teeme. Ühesõnaga me olime kusagil getos:D Ja me olime õnnega koos, et need mehed seal parasjagu peatusid...nad olid normaalsed ja viisid meid koju ära. Aga Kea on siiski parim orienteeruja, sest me kõndisime alguses ikkagi õiges suunas:D Selline tore tripp koju.

Hetkel on mul tunne nagu oleksin peksa saanud...kõik kohad valutavad ja päike tegi ka eile liiga..väga kahtlane on olla. Ilmselt sellepärast, et 3 tundi järjest 17 kraadises vees olin. Loodan, et homme on parem, sest siis on mu esimene tööpäev kohvikus:)
Head ööd!
L.